Järv Si-Hu asub Han-Chou`s Hiina idaosas. Seda väikest järve
on võrreldud kõige ilusamate kaunitaridega ja teeistandused
kloostri terrassidel said kuulsaks juba “Tee kaanoni” loomise aegu (758
e.m.a.)
Lun-Tsin kuulub kevadiste teede
hulka. Kõige hinnalisemaks peetakse varajast korjet, mille käigus
korjatakse teepõõsa “hiirekõrvades” pungi.
Sorteerimine, kokku rullimine, noorte ja õrnade lehtede kuivatamine
on süsteemne protsess. Nii nagu vanasti, tehakse kõik tööd
käsitsi. Kõik operatsioonid nõuavad suurt kogemust ja
ettevaatust.
Kui imperaator Qianlongi (valitsusaeg 1736-1795) külastas Han-Chou`d
oli ta vaimustuses Lu-Tsin teest, tema valmistamise vaevanõudvast
tööst ja töömahust.
Lu-Tsin jaguneb 13 sordiks: 3 erilist, seejärel 1-3 ja 4-6 keskmist
ning ülejäänut loetakse madalasordilisteks teedeks.
Kõrgekvaliteediline Lun-Tsin annab läbipaistva tee, mis on õrna pärlivärvi, tiheda lõhnaga nagu orhidee ja värske ning küllastunud maitsega. Traditsioon peab neid omadusi kui neljaks täiuslikkuse väljenduseks: roheline värv, tihe aroom, küllastunud maitse, suurepärane vorm.
Selleks, et nautida mitte ainult tee maitset vaid ka ilu, kasutatakse
tihti läbipaistvaid pokaale. Tee valatakse üle ~85° C veega
ja suletakse kaanega, mis eemaldatakse ühe minuti möödudes,
et tee ei “lämbuks”.
Lamedad pungad langevad koheselt põhja ja varsti avanevad õrnad
lehekesed, mis omavad imelist ja elegantset kuju.
Lun-Tsin nõuab peenetundelist ümberkäimist. Teed ei
tohiks valmistada kanget. siis ta säilitab oma unikaalse aroomi. Et
Tee maitset oleks võimalik nautida on vajalik juua teed aeglaselt,
väikeste lonksukestega.
Teie tähelepanu ja aeg, mille te kulutate suhtlemisele teega,
saab tasutud kuhjaga. Ja mitte ainult teejoomise ajal, vaid ka pärast
teejoomist. Tee jätab suhu unustamatu aroomi ja meeldiva “maitse meenutuse”.
“Maitse ilma maitseta - suurim maitse” nii kirjutas “maitse meenutusest”
Lu-Tsõ-Tši - tee austaja, kes elas viimase Hiina Qingi dünastja
ajal.