• Kohtumine Sergeiga
• Laager
• Jõu jooks
• Nimerituaal
• Indiaani sauna Ini–pi rituaal
• Jõukõnd
• Mittetraditsionaalne tajumine
• Maagiline Ring ehk Teadmiste Ratas
• Loodusega suhtlemine
• Meele vaigistamine
• Tsirkulaarne hingamine vees

Kohtumine Sergeiga.

Sergei  Strekalovist kuulsin esmakordselt 1994 aasta lõpus tuttavalt, kelle juures õppisin massaazhi. Lugesin tol perioodil intensiivselt  nii eesti kui ka vene keeles Castanedat, kõike indiaanlaste maailmanägemise kohta. Massaazhiõpetaja, olles teadlik minu huvisuundadest, ütles kord nagu muuseas, et Tallinna tuleb üks Peterburi  tuntumaid biolokatsiooni ja inimese muutunud teadvuse seisundite uurija, hingamistehnikate spetsialist ning tervendaja Sergei Strekalov, läbi viima aura tasakaalustamise ja reinkarnatsiooniteraapia seminare. Ta soovitas mul nendel seminaridel osaleda, et vahetult suhelda inimesega, kel on sarnane maailmatunnetus, nagu seda kirjeldatakse Carlos Castaneda raamatutes.

Nimetatud seminarid olid mõeldud tegutsevatele tervendajatele, inimestele, kes oskavad töötada ja suhelda energiate ning nende erinevate avaldumisvormidega.

Mind on juba poisikesest peale huvitanud esoteerilised teemad. Olin ennast täis ahminud informatsiooni inimese ja maailma olemuse kohta, selle kohta, mis on energiad ja mis on jõud. Arvasin teadvat, kuidas ja miks miski toimib; mis minu jaoks on õige ja vale, hea ja halb. Arvasin, et mõistan seda, millest kirjutab Castaneda.
Aura tasakaalustamise seminaril kogesin esmakordselt seda, et info ja teadmised, mida olin endasse kogunud, on täiesti kasutud, on lausa surnud materjal minus, ja ma ei oska ega suuda seda praktiliselt rakendada. Arusaamine oma tundlikkusest ja oskustest töötada energiatega osutus illusiooniks, valeks iseenda kohta.
Mida kauem ma sellel seminaril viibisin, seda abituma ja rumalamana ma ennast tundsin. Lõpuks olin võimeline  konstateerima, et mul on lihtsalt väga paha olla. Tol ajal oli minu jaoks kõige hirmsam tunda end abitu ja jõuetuna, nõrgana ning rumalana teiste silmis.
Mu keha kõik suuremad lihased valutasid nagu peale tuhande meetri jooksu, mul oli korraga nohu ja köha, kõht oli kinni ning peas valitses täielik segadus ja kaos.
Sellises seisundis läksin Sergei juurde küsima, mis minuga toimub, miks minul nii halb olla on, aga teistel mitte. Ta vastas mulle konkreetselt, et näidisprotsessis võin ise oma küsimustele vastuse saada vastuse.
Selles protsessis toimus esimene kokkupuude minu sisemusse kogunenud emotsioonide ja tunnetega: raevu, viha, solvumise, süü, kurbuse ja üksildusega. Mulle meenusid paljud sündmused varajasest lapsepõlvest, kui olin neid tundeid kogenud ja alla neelanud. Mulle meenusid sündmused ja hetked ajast, mil olin just sündinud: need tunded, mida siis kogesin; pildid, mida nägin; iseenda, ema ja ümbritsevate mõtted, mida kogesin, raputasid ja väänasid mu keha. Esmakordselt tundsin energiate liikumist iseendas ja väljaspool ennast. Sain teada, et peale valu on olemas  veel teisigi kehaaistinguid ja et keha ise võib olla üks terviklik elav aisting.
Nägin, et minu mõtted on kaootilised, seosetud ja hinnangulised. Kontsentratsioonivõime ühel mõttel või aistingul praktiliselt puudus. Minu eneseväljendus oli abstraktne ja hägune. Taipasin, et  negatiivsete hinnangutega iseenda suhtes toodan solvumist, süüd, raevu, kurbust, üksildust ja haletsust, mis ongi minu halva enesetunde põhjusteks.
Avastasin enda jaoks huvi kui energia ja selle võime transformeerida informatsiooni, väge ja kehaaistinguid, muuta seisvat energiat liikuvaks. Kogu selle protsessi tulemusena tekkis minus sügava rahu, rahulolu, rõõmu ja tänu seisund. Ma polnud kunagi varem midagi sellist kogenud. Ma sain vastuse oma küsimusele ja veel paljudele teistelegi küsimustele. Samal ajal tekkis mul palju uusi küsimusi.
Tundsin, et tahan õppida Sergeilt oskusi ja kogemusi.

 Suur oli minu rõõm, kui ta ise tegi ettepaneku kohtuda mees- ja naisenergia seminaril Kaunases ja hiljem suvelaagris Uuralites. Strekalov rääkis, et tal on plaanis alustada Eestis kolmeaastast tsüklit, kus saab õppida, kuidas tänapäeva ühiskonnas elades tulla ise edukalt toime stressi, haiguste ja muude probleemidega, kasutades oma sisemist jõudu ja võimalusi, mitte arstide ja tervendajate abi. Õppida mäletama iseennast - kes me oleme, miks me oleme ja mis on sundinud meid kõike unustama, samuti õppida saavutama püstitatud eesmärke.
Läbisingi Kaunases mees- ja naisenergia seminari viienda astme ja  sõitsin Uuralitesse. Nii algaski minu tee …
 

Laager.

Sõit Uraalidesse oli üks suur eneseületamine. Ma polnud varem üldse kuskil reisinud. Keeleoskus ja eneseväljendus polnud ka suuremad asjad. Palju oli hirmu ja ebakindlust. Seda suurem oli mu rahulolu, kui nelja päeva pärast Sakmara äärde jõudsin. Sakmara on jõgi Lõuna-Uuralites, mille nimi tatari keeles tähendab “õnne väli”.
Kohalejõudmise päev oli paikkonnaga kohanemiseks ja telkide püstitamiseks. Päev lõppes tutvumisrituaaliga, kus igaüks ütles oma nime ja koha, kust ta oli tulnud ning surus mööda ringi liikudes kõigil osalejatel kätt. Rahvast oli kogunenud umbes saja ümber, enamus neist olid pärit Venemaa ja Ukraina piirkondadest. Paljud olid tulnud koos peredega, kaasas ka väikesed lapsed.
Sergei rääkis meile laagri kodukorrast ja päevakavast, sellest, mis on keelatud ja mis lubatud. Neile, kes soovisid, oli võimalus uurida iseennast ja maailma läbi shamaanisilmade. Avastada oma keha varjus olnud võimalusi liikumiseks, tajumiseks, kuulmiseks ja nägemiseks; omada reaalset kokkupuudet jõuga meis ja meie ümber. Õppida suhtlemist taimede, loomade, lindude, kivide, vee, maa, tule ja õhuga, oma erinevate minadega. Õppida valdama erinevaid eneseteraapiavõimalusi ja seda, kuidas luua igasuguste vaimolenditega liitlaslikke suhteid. Teada saada, mis on Maagiline Ring  ja kuidas seda praktiliselt kasutada. Keha, hinge ja vaimu puhastamisrituaalid, rituaalid allilma ja ülailma minekuks ja palju muud. See, mida Sergei Strekalov oli nõus meiega jagama, tegi pea kirjuks ja tekitas suurt huvi.
Kes tahtis laagris lihtsalt puhata, nautida loodust või käia marjul, võis seda teha. Meditatsioonidest ja õppetööst osavõtu kohta ei olnud mingeid käske, tähtis oli vaid see, et neid, kes olid õppima tulnud, ei segataks.
Iga päev algas umbes poolteist tundi kestnud harjutustekompleksiga, mis koosnes spetsiaalsest võimlemisest ja meditatsioonist nimetusega “jõu jooks”. Võimlemise abil äratasime oma energeetilised keskused alates jalgade all olevast ja lõpetades umbes meeter pea kohal oleva keskusega, milleks kasutasime keha erinevaid asendeid ja liikumist koos hingamisharjutustega. Tulemuseks oli reibas ja tasakaalustatud seisund ning oma keha meeldiv aistinguline kogemine. Peale selle algas “jõu jooksu” õppimine.
 

“Jõu jooks”

osutus üheks kõige raskemaks meditatsiooniks. Me õppisime seda kogu laagris veedetud aja, lisades selle sooritamisel pidevalt uusi nüansse. Keeruliseks muutis asja see, et harjutamiseta on raske olla üheaegselt teadlik keha liikumisest, hingamisest, kehaaistingutest ja tunnetest, mis tekivad ja muutuvad pidevalt, kui inimene on mittefokusseeritud kuulmise ja nägemise seisundis. Selle meditatsiooni abil õnnestus mul tunnetada, millised võimalused avab tähelepanu kontsentratsioon hingamiseks ja keha liikumiseks, kuidas on tänu liikumise ja hingamise koostööle võimalik lahustada ja liikuma panna meis olevaid energeetilisi ummistusi ning suunata nende energiat liikumisse. Kogesin ka, kuidas midagi tehes oma jõudu ökonoomselt kasutada.
Kogesin, kuidas Maa energiad mind liikuda aitasid. Subjektiivselt võttes sarnanesid need hetked hõljumisele, mitte jooksule. Selles seisundis tajusin sügavat tänutunnet Maa kui olendi suhtes ja tundsin, et võiksin sel moel joosta lõpmatuseni… Jooksu ajal tõusid  pinnale kehas olevad pingestunud piirkonnad või seisvate, eitatud energiate piirkonnad. Esimestel päevadel kogesin palju raevu, viha, haletsust, pingeid ja valu maksa piirkonnas, kõhus, õlgades. Sedamööda, kuidas õnnestus neid kohti lõdvestada ja suunata see raev, viha ja haletsus liikumisse, tulid esile rõõm, imetlus ja tänutunne. Tundsin, kuidas mu keha muutub iga päevaga üha paindlikumaks ja kergemaks.
 

Nimerituaal.

Esimesel päeval tuli endale välja mõelda nimi, mis koosneks kahest sõnast, nimisõnast, mis oleks seotud mõne konkreetse looma, linnu, taime või muu loodusliku objektiga ja teda kirjeldavast omadussõnast. Selle nime kohta tuli välja mõelda isiklik legend -  miks mul on just see nimi, millise jõuga see seotud on, milliseid omadusi see annab või milliseid omadusi ma soovin selle nime abil endas arendada. Valitud nimele tuli anda materiaalne vorm, valmistada looduslikust materjalist amulett, mis iseloomustaks hästi seda nime. Kõige sellega tuli lõunaks valmis saada, et peale lõunat ennast kogu laagrile uue nimega esitleda ja rääkida, miks valisin just sellise nime ning sellise amuleti. Kõik võisid esitada esitlejale küsimusi. Kui kollektiivselt otsustati, et valitud nimi inimesele ei sobi, anti talle laagriliste poolt uus nimi.
Minu jaoks oli see nii raske tegu, et lausa kartsin seda. Juba lasteaias püüdsin vältida igasugust tähelepanu alla sattumist, näitlemist, enesest teistele rääkimist. Tundsin paanilist hirmu, et mind naerdakse välja nii minu halva keeleoskuse kui ka nime pärast. Tundsin süütunnet, kahtlust ja ebakindlust, haletsust, et mul kukub kõik halvasti välja. Suurema osa oma elust olin püüdnud olla tagaplaanil, võimalikult vähe rääkida, mitte näidata oma emotsioone, see-eest aga kõike hästi teada, seletada ja põhjendada.

Olin enne laagrit jõudnud arusaamisele, et kui tahan endas midagi muuta (näiteks suhtlemisstrateegiaid, see tähendab - mitte häbeneda oma kõnet, mõtteid, tundeid, keha, et mitte tunda ennast kõiges ja kõigi ees süüdi), tuleb kasutada igat võimalust, et ennast väljendada. Teha seda, mida ma pole kunagi tahtnud teha, mille eest olen põgenenud.
Olin võtnud eesmärgiks õppida väljendama oma mõtteid ja tundeid võimalikult lihtsalt, konkreetselt ning lühidalt, sõltumata sellest, kellele räägin või kui palju on kuulajaid. Muutsin oma kõne meditatsiooniobjektiks, iseenese nägemise vahendiks.

Selles laagris ringi astumine oli esimene kord minna oma vabal tahtel suure rahvahulga tähelepanu keskpunkti. Mu lõug värises, jala- ja käelihased vabisesid, kõht kippus hirmust pingesse, klomp oli kurgus, nii et hingata oli raske. Mõtted olid vastandlikud. Ühed soovitasid saata kogu asi põrgu, nagu kõik, mis on ebamugav ja ebameeldiv, sest laagris oli ju ka võimalus lihtsalt puhata. Teised tuletasid meelde, miks ma selle kolme tuhande kilomeetri pikkuse reisi ette võtsin: olin ju tulnud siia tegema seda, mida varem polnud teinud - muutma oma harjumuslikku strateegiat.
Tundsin, et on vaja teha esimene tegu - öelda esimene sõna, esimene lause ... Need tulid justkui iseenesest:” Tere. Minu nimi on Lihtne Hirv…” Miski pääses nagu paisu tagant. Kõhus ja näos läks palavaks. Mind üllatas oma hääl - otsustavus, millega esimene lause öeldud sai. Üllatusest sattusin kimbatusse, unustasin, mida olin tahtnud rääkida. Mulle meenus Sergei soovitus: “Kui kaotad teiste ees jutulõnga, väljenda seda kuuldavalt. Kirjelda, mis sinus toimub, millised on tunded, kehaaistingud ja ilmtingimata leiad niiviisi kadunud jutuotsa.” Nii ka oli. Kui hakkasin rääkima oma pabistamisest, ebakindlusest, pingest kõhus, klombist kurgus ja värisevatest jalgadest, tundsin korraga, kuidas need piirkonnad lõdvestusid ja  keha täitus soojusega. Ma higistasin rääkimise ajal nagu saunalaval. Mõistsin, et minu mõtted teiste mõtete kohta minu suhtes on järjekordne illusioon. Ma ei näinud inimeste silmades halvakspanu ega hinnanguid, vaid vastupidi - suurt huvi  minu legendi vastu ja kaasaelamist sellele, mis minuga toimus. Rääkimise ajal meenusid paljud sündmused, justkui filmilindilt: kuidas mul poisipõnnina oli kästud vait olla ja naerdi minu küsimuste või mõtete üle, öeldes “sina räägid siis, kui kana pissib”; nii süütunne minus aina kasvas ja kasvas ning kujunesid välja strateegia lihtsalt vait olla, neelata alla oma küsimused, tunded ja mõtted, olla endasse tõmbunud, mitte usaldada teisi inimesi.
Oli  huvitav jälgida, kuidas rääkimise ajal liikusid aistingud, millises  kehaosas oli pingeid kõige rohkem, kuidas need vaheldusid ja kuidas ma sõnu hääldasin.
See oli mu esimene taoline kogemus, kui mul õnnestus olla üheaegselt teadlik oma mõtetest, tunnetest ja kehalistest aistingutest. Hakkasin üha rohkem tundma rahulolu rääkimisest ja küsimustele vastamisest. Lõpetades olin rahunenud ja täielikult lõdvestunud. Mind valdas tänutunne kogu laagrirahva, iseenda ja oma keha suhtes. Olin suutnud huvitavalt ja edukalt teha seda, mida alati olin kartnud. Väljendades tänu tundus see mulle täiesti loomulikuna.
Kohale istudes tajusin, et olin andestanud paljudele sündmustele ja ka inimestele, kes keelasid mind rääkida ja küsida  või  naersid mu üle, kui olin poisike. Süütunne rääkimise ees oli omandanud huvitavalt naljaka varjundi.
 

Indiaani higitelgi rituaal.

Esimene päev lõppes indiaani higitelgi rituaaliga.
Et uut alustada, tuleb vanast lahti lasta. Seetõttu algas ja lõppes laager  mõtete, tunnete ja keha puhastusrituaaliga.
Õhtul ehitasime neli telki, mis igaüks mahutas kakskümmend neli inimest spetsiaalse ruumilise joonise järgi, mis kujutas endast Maagilist Ringi. Ehitustegevuses ning kivide ja küttematerjali kogumises osales kogu laager. Paar tundi enne päikeseloojangut saime telgid valmis ning lõkke põlema. Poole inimpea suuruseid kive oli tules umbes paarsada.
Telk sümboliseerib kosmilist üska, millest saab kõik alguse ja mis sisaldab endas kõike. Telk sümboliseerib ka Maagilist Ringi. Me siseneme temasse, et uuesti sündida.
Rituaal oli neljaosaline. Enne järjekordset osa viidi telki seitse uut punasekskuumutatud  kivi.
Esimeses osas pöördus rituaali läbiviija palvetades õnnistuse saamiseks erinevate algelementide, eluvormide, ilmunud ja ilmumata jõudude poole, et nad aitaksid ning toetaksid oma kohaloluga meie taotlust puhastada oma vaim, hing ja keha  illusioonidest, kujutlustest, eitustest; muuta oma suhtumist jõududesse, millega me põhjustame endile kannatusi, haigusi ja stresse; valgustada pimedust meis.
Esimese osa lõppedes oli telgis võimalik tunda jõudu, mille ees tekkis aukartus ja austustunne. Tundsin rinnapiirkonnas kõdi  ja kuumust. Hingamine oli muutunud sügavaks ja aeglaseks.
Teine osa oli pühendatud inimsuhetele. Igaühel oli võimalus väljendada, mis vaevas tema hinge. Andestada inimestele, kes on põhjustanud kannatusi  ja paluda andeks neilt, kellele oleme ise kannatusi põhjustanud, lastes seejärel need sündmused endast välja. Kõik peale palvetaja ühinesid tseremoonia läbiviija sõnadeta lauluga kõristi saatel.
Kolmas osa oli suunatud eesmärkidele, mida me olime püstitanud  või endale püstitamas. Igalühel oli võimalus pöörduda palves  või lauluga Kõiksuse jõu poole, et too toetaks meid meie otsingutes.   Kui minu palvet oli kuulda võetud, oli huvitav tunnetada keha läbivat kõditavat lainetust ja vibratsiooni.
Neljas osa oli pühendatud kõikide jõudude, olendite ja inimeste tänamisele, kes osalesid tseremoonias. Me võisime tänada oma keha võimaluse eest osaleda selles rituaalis ja kogeda seda kohtumist, samuti selle eest, et ta pidas vastu need kolm tundi ja peale seda võisin ennast tunda kui uuestisündinu.
 

Jõukõnd.

Järgmisel päeval hakkasime õppima jõukõndimise aluseid, iga päev lisati uusi kasutusviise ja rakendusvõimalusi. Igapäevaelus kasutame kõndimist palju rohkem kui jooksmist ning selle tõttu on käimine ideaalseks vahendiks tuua oma ellu lõdvestus, otsustavus, rõõm, rahu ja rahulolu. See on ka hea vahend endas oleva raevu, viha, solvumiste, süütunde, haletsuse ja enesetähtsuse põletamiseks.
Tähtis oli tunnetada oma jalataldu ja nende kontakti maaga. Eesmärgiks oli õppida iga sammuga erinevaid kehapiirkondi lõdvestama ja vibreerima.
Teine oluline moment - õppida mittefokusseeritult vaatama ja kuulama, see tähendab, nägema ühtlaselt kogu panoraami ja kuulama ühtlaselt kõikides suundades. Õppida seisundit, kus igal keharakul on silmad ja kõrvad. Minu jaoks ei olnud see lihtne ülesanne. Kogesin, et tähelepanu lahutada, olles üheagselt teadlik paljudest protsessidest endas ja ümbruses, on raske.
Üks asi oli jälgida kõnet, kui ei olnud intensiivset liikumist, teine asi, kui keha liikus ja ümbrus vaheldus. Kõige raskem oli hoida tähelepanu jalataldades.
Märkasin, et keskendumine kehale on otseselt seotud nägemise ja kuulmisega. Niipea, kui vaatasin või kuulasin midagi fokusseeritult, unustasin keha tähelepanu. Võtsin eesmärgiks harjutada ennast vaatama asju ja ümbrust neile mitte otse vaadates ning kuulama helisid, toomata neid esile üldisest foonist.
Aegamööda avastasin, et selles mittefokusseeritud seisundis ei ole mõtteid. Võimalik on kontsentreeruda pikaks ajaks jalataldadele. Tunnetada ükskõik millises kehapiirkonnas aistinguid ja neid kui füüsilisi objekte sujuvalt  ühest kohast teise liigutada. Märkasin, et nägemise ja kuulmisega on samamoodi.
Üldises panoraamis avastasin nn. fookuspunkti, mis ei ole seotud silmadega ja allub taotlusele. Seda on võimalik liigutada kaugemale ja lähemale, ükskõik millises suunas.
Panin tähele, et seda punkti liigutades on silmade taga pea keskel omapärane aisting, justnagu oleks seal lokaator. Märkasin, et seda fookuspunkti saab liigutada kuulatamisega ja et selle kaudu on võimalik kuulda ja näha informatsiooni ja tunda energiaid, mis on selles punktis.
Avastasin, et ükskõik millise liigutuse kogemise kaudu on kerge siseneda mittefokusseeritud seisundisse.
Sel moel helisid kuulatades osutusid need ruumilisteks. Igal helil oli oma ruumiline vorm, kuju ja temale omane liikumine, oma sõnum ja tunded. Nad on olendid, kes sünnivad, elavad ja hääbuvad.
Kogesin, et helisid ümbritsev vaikuse maailm on võrreldamatult suurem ja võimsam ning temas sisalduv jõud täiesti teistsugune. Lärmakas ümbruses vaikusetsoonide ülesleidmine ja nende kuulatamine tasakaalustab ja lõdvestab keha, annab tegutsemiseks jõudu. Hämmastas, kui piiratud osa maailmast on meid kogema õpetatud.
Mõne päeva pärast märkasin, et minu kontsentratsioonivõime on palju parem, mõtted palju korrapärasemad ja tähelepanu ei hüple enam. Kogesin, mida tähendab olla siin ja praegu ning tunda rõõmu ja rahulolu igast tehtud liigutusest.
Hiljem õppisime võtteid, kuidas kõndides eneses olevaid pingeid ja stressi maandada. Saime teada, kuidas on võimalik teadlikuks saada oma kehas olevatest riskipiirkondadest ja muuta nendes olevaid seisvaid energiaid elujõuks, liikuvaks energiaks.
Oluliselt paranes maatunnetus läbi jalataldade, samuti õppisin  häälestuma Tahtele kui eraldi eksisteerivale, vääramatule jõule.
 

Mittetraditsionaalne tajumine.

Järgnevalt hakkasime ettevalmistusi tegema pimedana olemise meditatsiooniks.
Igaühel oli võimalus veeta üks päev seotud silmadega, sealjuures kõrvalist abi kasutamata.
Eelneval paaril päeval õppisime kehaga tajuma ruumi enda ümber, nägema ja orienteeruma ruumis ilma silmi kasutamata.
Nendeks treeninguteks oli meil palju erinevaid meditatsioone: jooksmine, kõndimine seotud silmadega, peidetud esemete otsimine, kiiresti liikuvate helide  hoidmine oma tähelepanufookuses ning nendega kaasa liikumine. Samuti puude, kivide, taimede, maa ja tuule suhtlemiskeele tundmaõppimine. Harjutasime ka inimese või eseme asukoha ja suuna määramist keha abil.
Oli mitmeid harjutusi, mis aitasid välja lülitada ratsionaalset mõistust, et tekiks võimalus kogeda ümbritsevat südame ja kõhuga.
Märkasin, et ratsionaalne mõtlemine ei võimalda mul olla teadlik sellest, mis toimub ajahetkes, milles ma just parajasti viibin. Nägin, et mõtlemisprotsess on hinnanguline. Ta võrdleb praegu toimuvat minevikus olnuga ja kõik kogemused, mis ei mahu minevikusündmuste raamidesse kaovad minu tähelepanust.
Võtsin endale meditatsiooniteemaks mitte anda võrdlusi ja hinnanguid sündmustele, millega kokku puutun. Lubada lihtsalt toimuvat kogeda, jälgida erapooletu huviga, millised mõtted ja pildid ilmuvad; millised tunded ja emotsioonid vahelduvad ning kuidas nad minu kehas liiguvad. Kogesin esmakordselt, mida tähendab teadmine ei kuskilt. Ta lihtsalt oli. Läbi sellise tajumisstrateegia paistis maailm hoopis teistsugune. Ei olnud olemas head ega halba, koledat ega ilusat, õiget ega valet, meeldivat ja ebameeldivat. Need kõik on illusioonid, ratsionaalse mõistuse toodang, mis põhjustavad inimeses hirmu, kahtlust, ebakindlust ning  stressi, pinget ja haigusi.
Sellise tajumise järgi on olemas erinevad sündmused, mis sisaldavad enestele omast infot, jõudu ehk energiaid ning sellele infole ja energiale iseloomulikku toimet meie kehale. Toime võib olla jämedalt öeldes loov, neutraalne või purustav. Ei saa öelda, et ükski neist on parem või halvem, õigem või vääram - nad on lihtsalt erinevad.
Selle teadmise mäletamine andis palju jõudu ja rõõmu, tekkis usaldus ja kindlustunne nõrkade tajude suhtes. Maailm muutus huvitavaks ja elavamaks, sündmused hakkasid näitama oma nägu ja energiaid, mille tajumiseks ma polnud varem lihtsalt avatud.
Pimeda mängimise päev oli üheks eksamiks, kuidas omandada erinevaid tajumisvõimalusi. Enamik harjutusi toimusid tihedas segametsas, õppisime tajuma puid ja põõsaid, neid puudutamata, tunnetama nende energia ruumilist ulatuvust. Õppisime teadvustama, milline on ühe või teise objekti toime meisse, milline on neis sisalduv informatsioon ja energia. Silmi mitte kasutades avastasime suhtlemis- ja tegutsemisstrateegia, mis avaldub ekstreemsetes olukordades ja mis on tavasituatsioonides rohkem või vähem varjatud.
 

Maagiline Ring ehk Teadmiste Ratas.

Kõik eelkirjeldatu osutus ettevalmistuseks shamaani töövahendi, Maagilise Ringi (Teadmiste Ratta), kasutusvõimaluste tundmaõppimiseks. Maagilise Ringi ehk Teadmistee Ratta ehitamiseks kulus meil terve päev.
Vaja oli leida niipalju viit erinevat värvi kive, et jätkuks 20-meetrise diameetriga ringi ja sektorite ehitamiseks. Ida-, lõuna-, lääne- ja põhjasuund paigaldati rituaalselt suurtest eri värvi kividest, vastavalt kollastest, punastest, mustadest ja valgetest kividest. Keskele asetati roheline.
Kõigepealt õppisime tundma jõu liikumise ja paiknemise seaduspärasusi ringis, seda, millised on kogemuslikult erinevate stiihiate ehk suundade energeetilised omadused. Saime teada, millist infot, tunnet kannavad Maagilise Ringi põhisuunad ja kus  ning mil viisil nad kehas avalduvad.
Õppimismeetodiks oli enesevaatlus ja enesejälgimine mööda põhisuundi või ringis liikumise ajal. Panin tähele, et väiksemgi ruumiline ümberpaiknemine ringis kutsub esile tuntava muutuse tunnetes, aistingutes ja mõtetes. Ta toimib kui energeetiline võimendi.
Sergei Strekalov rääkis (millele sain ka ise kogemuslikult kinnitust), et Maagiline Ring on shamaani maagiline aparaat, mis sisaldab ja milles on sulandunud neli esimest lihtarvu, nende oktaavid ja nende arvude omavahelised suhted. Lihtarvude taga on kosmilised seadused.

1. Number 1 -  kõik on üks ja sümboliks on ring:

2. Number 2 - yhtsus on polaarne, sümboliks on:

3. Number 3 - kolmainsuse seadus. Sümboliks on kolmnurk:

 Igasugune info omab sisemist liikumist läbi energia materialiseeruda, realiseeruda, saada teadlikuks iseendast selles materiaalses vormis peituvast uuest kvaliteedist.

4. Number 4 - algelmentide seadus: . Sümboliks on rist:

 igasugune materjal, ilmunud materiaalne vorm tekib nelja põhisuuna, nelja algelemendi - tule, vee, õhu, maa koostoimest
 

Maagilise Ringi põhisümbol:
 

Ta võimaldab teadvusel liikuda erinevates sise- ja välismaailmades, uurida nii sise- kui väliskosmost. Ta on shamaanile nii kompassiks kui atlaseks ajas ja ruumis liikumisel, targaks meheks taskus.

Töötades Maagilises Ringis on väga tähtis, et oleks täpselt ja konkreeteselt enda jaoks formuleeritud see, mida inimene tahab uurida, on see siis tema eneserealisatsioon selleks hetkeks või  suhted kellegagi või konkreetne haigus; või see, milliseid tagajärgi  toob üks või teine tegu täna, homme, kümne aasta pärast. Mida on  tarvilik teha, et arendada endas üht või teist omadust või vastupidi - vabaneda millestki.
Selleks, et saada vastust Ringilt, tuleb talle esitada konkreetne küsimus ja siis siseneda. Sisenemise hetkel rullub vastus mööda Ringi laiali ning teda on võimalik lugeda läbi oma mõtete, tunnete ja kehareaktsioonide ehk aistingute, liikudes või liigutades Ringis oma tähelepanu fookust.
 On võimalik kaardistada esitatud küsimuste suhtes realiseerunud ja realiseerumata piirkonnad. Tuleb leida üles sõlmpunktid, kus jõud ei liigu, kirjutada üles info ja tunded, mis põhjustavad energiate kinnijooksmist ning kogeda võimalusi nende liikumapanemiseks.
Eksisteerib “energeetiline eraldusjoon” sündmuste realiseerunud ja realiseerumata info ja energiate vahel. Kõik sündmused ja vastused moodustavad Maagilises Ringis omamoodi diagramme, mandalaid ehk energeetilisi mustreid.
Mida lähemale liigub “eraldusjoon” välisringile ja mida  ringikujulisem see on, seda realiseerunumad ja harmoonilisemad on sündmuse info ja energiad, seda rohkem on sellest aru saadud. Mida lähemal keskmele on eraldusjoon, seda rohkem on inimesel hirme, eitusi selle sündmuse suhtes.

Panin tähele, et realiseerimata piirkondades on füüsiliselt väga raske olla. Energiad, mida kardan ja eitan, tulevad pinnale. Aktiveeruvad kehapiirkonnad, kus asub info, mis neid hirmusid ja eitusi tootis.
Realiseerunud piirkondades viibimine on meeldiv ja jõuduandev. Kogesin, et muutes oma suhtumist realiseerumata piirkondades olevasse infosse ja energiatesse, lõdvestusid kehas pingestunud piirkonnad, tekkis soojus, rõõmu- ja tänutunne ning see koht Ringis muutus ohutuks ja meeldivaks. Avastasin, et Ringi abil on võimalik muuta oma kehas infot, seda on võimalik kasutada enesetervendamisel.

Paljud laagris märkasid, et mida kauem Ring püsis, seda kaugemale tema energeetiline mõju ulatus. See mõju oli tuntav keha reaktsioonides ja aistingutes.
Sergei ei soovitanud asustatud piirkondadesse püsivaid Ringe ehitada, sest need põhjustavad suurel territooriumil energeetilist anomaaliat inimestel, kes ei ole huvitatud enese vaimsest arendamisest. Neil, kes kardavad jõudu, võib Maagiline Ring põhjustada hirmu ja rahutust. Nende elu muutub sellises piirkonnas raskeks.
Ringi püsimisel kogub energia pidevalt “pöördeid”, selle tõttu võtsime laagri lõppedes Maagilise Ringi struktuuri lahti nii, et ei jäänud mingit materiaalset jälge tema olemasolust. Kui pole materjalist vormi ehk infot, mis energiat koos hoiab, siis ta aegamisi hajub. Jälje kadumine võib siiski aega võtta. Näiteks oli selle laagripaiga lähedal aasta tagasi samasugune Ring. Tähelepanu fookusega oli üsna lihtne üles leida selle asukoht.
 

Loodusega suhtlemine

Selle teema alla kuulus suhtlemine kõigega, mis või kes ei oma sõnalise suhtlemise võimet.
 Laagris alustasime suhtlemise õppimist puude, taimede, kivide, lindude, loomade, puuvormidega - kõigega, mis koolis õpitu järgi on elutu, liikumatu või kellega ei ole võimalik tavaarusaamist mööda informatsiooni vahetada.
Sergei Strekalov selgitas, et on olemas üks universaalne suhtlemisviis, mida mõistes ja osates on võimalik suhelda ükskõik kelle või millega, sõltumata asukohast või vahemaast; kas suhtlemisobjekt on minevikus või tulevikus, kas tal on füüsiline vorm või ei ole seda. See on Kõiksusega, Loojaga suhtlemise keel.
Kui laps sünnib, oskab ta ainult seda keelt ja suhtleb selles nii vanematega kui kõigega, mis teda ümbritseb.
Vastsündinul peaaegu puuduvad eelarvamused ja kujutlused – selle tõttu on ta avatud kõigele, mis temaga igal hetkel toimub. Tasapisi, mida “edukamat” ja “korralikumat” inimest temast kasvatatakse, seda enam hakkab ta unustama oma võimet suhelda teistsuguste elu- ja olemisvormidega,  samuti Loojaga. Asemele õpitakse oskust näha ja hinnanguliselt nimetada kõike, mida last ümbritsevad inimesed (ema, isa) on õigeks ja olevaks pidanud. Ajapikku omandab laps võime näha seda, mida näevad tema vanemad, mängu- ja koolikaaslased, ja suhelda ainult nii, nagu nemad suhtlevad Kõike muud õpitakse alateadlikult eraldama olematusse ehk seda mitte kogema.
Kurb uudis on see, et oleme väga palju unustanud. Rõõmus uudis on aga see, et oleme kõike tänaseks unustatut kunagi mäletanud. Järelikult on kõike seda võimalik meenutada ja praktiliste oskustena uuesti elus rakendada.
 

Meele vaigistamine.

Laagris oli kõigepealt tarvis õppida oma meelte sisemist rütmi vaigistama. Mida intensiivsemalt me mõtleme, kujutleme, püüame meenutada, tahame teada saada, seda rahutum on meie meel. Seda enam kasutame teadvustamiseks ratsionaalset mõtlemist. Meelte vaigistamisega muudame mõtlemise järjest rohkem kehaliseks ehk intuitiivseks - lihtsalt teadmiseks eikuskilt.
Tegime palju erinevaid harjutusi ja meditatsioone, et õppida ennast paremini maandama, et osata sulanduda ümbritsevaga ja seda, kuidas kiiresti vähendada mõtetevoo intensiivsust.
Meele vaigistamiseks kasutasime nii hingamist, kehalist liikumist, kuulamist, tähelepanu suunamist kui ka keha aistingute suunamist spetsiaalsetesse kehapiirkondadesse.
Panin tähele, et mida vaiksemaks muutus mõtlemine, seda lõdvestunumaks muutus keha. Minu jaoks osutus meeleseisundi rahustamise kõige efektiivsemaks meetodiks keha teadlik lõdvestamine. Väga hästi võis tunda, kuidas ühtlustus sisemaailma ja välismaailma rütm. Kogemuslikult tunnetasin, kuidas ümbritsev mets mind omaks võttis. Võis eristada kahte erinevat seisundit üheaegselt - seda, mis oli minu sees ja seda, mis tuli minust väljastpoolt. Metsas liikudes panin tähele, et erinevad pinnavormid on kogemuslikult erinevalt tajutavad. Neid erinevaid kohti oli võimalik tajuda erinevate teadvuse- ja emotsionaalsete seisunditena. Veelgi enam. Märkasin, et absoluutselt kõik, midale võib fikseerida oma tähelepanuga ja häälestada kuulatamisega, näitab ennast mulle talle omase meelelis-emotsionaalse seisundina. Selleks võis olla mis tahes - puu, kivi, lill, rohulible, kärbse sumin, tuule kohin, vaikus, küngas, lohk, jõgi, järv, pilv… Oli tunne, nagu oleks kardin maailma eest ära tõmmatud. Absoluutselt kõik elas ja oli minu suhtes aktiivne.  Muinasjuttudes kirjeldatud kohavaimude ja haldjate maailm oli minu jaoks muutumas tegelikkuseks.
Õppisime, millised seaduspärasused toimivad, millised sisemised tingimused peavad olema täidetud, et suhtlemine erinevates materiaalsetes või nägemuslikes vormides  elavate meelelis-emotsionaalsete seisunditega oleks võimalik ning mõlemale poolele ohutu ja kasulik.
Mida rahulikum ja lõdvestunum on minu Meel ja Keha, seda peenem ja sügavam on tundlikkus. Sellises meeleseisundis on tavaliselt põhilisteks emotsionaalseteks tundevarjunditeks armastus, avatus, usaldus, austus, huvi, tänu, imetlus, rõõm, rahulolu. Kui meil on selline meeleline ja energeetiline nägu, siis oleme ka valmis ja võimelised suhtlema ükskõik kelle või millega.
Kui ma näen ja kogen midagi, siis on tark küsida endalt, mida tunnen Mina, kui vaatan Seda. Kui mul tekib subjektiivselt ebamugav tunne, siis on see märk sellest, et võivad tekkida raskused mõistmisel ja suhtlemisel; see millega ma kokku puutun, ei toeta minu eesmärke või pole ma kohtumiseks lihtsalt küps.
Kui ma tunnen soovi suhelda või usaldust, avatust ja austust, siis on väga tähtis väljendada seda, kes ma olen, mida ma soovin, millised on minu ootused; kirjeldada oma seisundit selle suhtes, kellega tahan suhelda. Väljendada sõnaliselt, mida ma tunnen ning ilmtingimata küsida, kas minuga soovitakse ja tahetakse suhelda. Seejärel lihtsalt kuulatada enda sisemust ja olla valmis ükskõik milliseks teadmiseks või sisemiseks hääleks enda sees. Tähtis on, et minu sõnad tuleksid südamest (rinna keskelt), aga mitte peast. Juhul, kui ma kogen eitavat seisundit või äraütlevat sisemist häält, on tark tänada austades vastuse andjat ja teda rohkem mitte tülitada.

Kogesin, et erinevad puud, põõsad, kivid, pinnavormid jms. on erineva olemusega - lobisejatest kidakeelseteni, avatutest umbusaldavateni. Igal puul või rohukõrrel on oma isiklik ajalugu, mis on killuke piirkonnas kasvavast selle liigi kollektiivsest ajaloost. Oli võimalik kogemuslikult kuulda sündmustest, mis on jätnud jäljed kohamällu.
Panin tähele, et metsas moodustavad puud suuri gruppe ja neil on oma jõukeskmed, “kuningpuud”. Need puud annavad kogu selle grupi seisundilise varjundi ja omavad kõige rohkem jõudu ning väge.
Kui ma tahtsin lihtsalt huvi pärast suhelda, sain ka äraütlevaid vastuseid. Kui aga pöördusin konkreetse palvega nõuande või abi järele, siis sain alati vastused, mis võimaldasid iseennast ja oma elu näha uuest vaatenurgast. Sageli olid vastused mõistatuslikud, paradoksaalsed või raskesti mõistetavad. Kunagi ei teadnud ette, kas vastus küsimusele tuleb nägemuslik, tunnete keeles, seisundina, kehaaistinguna või mõne välise märgina.

Hakkasin tasapisi tähele panema, et inimeste vahel toimub selline protsess pidevalt, nende endi teadmata. Kui sõnaliselt ei suhelda, toimub sel ajal intensiivne mõttevormide, emotsioonide ja tunnete vahetus, millest kujunevad ühe- või teistsugused füüsilised seisundid.
Sellest tähelepanekust tegin järelduse, et universaalse keele unustamine ei tähendanud seda, et ma selles keeles rääkida ei osanud. Suhtlesin pidevalt intensiivselt selles keeles kõige ümbritsevaga, Kõiksusega, kuid mul ei jätkunud tähelepanu ja teadlikkust minuga siin ja praegu toimuva suhtes. Kippusin elama kas unistustes või minevikumeenutustes. Olin keelanud oma mõtetel, tunnetel ja kehal omavahel suhelda.
Hakates taastama suhtlemist oma mõtete, tunnete ja kehaaistingutega, märkasin tähelepanelikkuse ja teadlikkuse suurenemist sise- ja välismaailmas toimuva suhtes. Maailm hakkas järjest enam minuga mittesõnaliselt suhtlema.
 

Tsirkulaarne hingamine vees.

Ilmad olid ilusad. Pidevalt oli sooja üle 25 kraadi ja päikeseline. Enne laagri algust oli olnud pikka aega väga tugevate vihmadega periood. Veetase jões oli kõrge, vool kiire ja vesi mägiselt külm.
Hingamisprotsessi vees tegime teisel nädalal, kui veetase oli alanenud paar meetrit ja vool vähe aeglasemaks muutunud.
Enne protsessi rääkis Sergei natukene rohkem hingamisest üldse. Milliseid põhilisi seaduspärasusi tuleb järgida hingamisprotsessides, milliseid võimalusi eneseteadvustamisel avab meile vees hingamine võrreldes kuivas hingamisega. Vees hingamisel on suur tõenäosus kogeda enne sünniaegseid kogemusi, mäletada kogemusi, mis on seotud isikliku surmaga, viljastumismomendiga. Kogeda nn. transendentaalseid ehk kosmilisi kogemusi- teadvuse seisundeid, mis igapäevaelus ja ka kuival hingamisel on raskemini tabatavad ja kogetavad.

 Kõige tähtsamad momendid protsessis olid:
· pidev tsirkulaarne lõdvestunud hingamine;
· täielik keha lõdvestamine;
·  kogu tähelepanu koondamine kehaaistingutele ja       nende huviga jälgimine;
· hingamisprotsessi täielik usaldamine.

Sellisest seisundist on kõige lihtsam saavutada tekkivate kogemuste ja teadvuseseisundite muutumine igapäevaelus praktiliselt kasutatavaks jõuks ja oskusteks.
Olin eelneval Sergei seminaril natukene kokku puutunud reböfinguga- tsirkulaarse hingamisega, millest saadud kogemused iseenda kohta olid väga intensiivsed.
 Kuulates Sergeid, tundsin totaalset huvi kasvu eelseisva vastu, samal ajal ka hirmu selle tundmatu ees, mis võib avalduda.
Üheaegne huvi ja põnevuse tundmine oma hirmude suhtes põhjustas kehas seestpoolt soojenemise kogemust. Panin tähele, et naha verevarustus intensiivistus.
Nägu  ja käed hakkasid kuumast õhetama. Tekkis intensiivne pulseerimine jalataldades, kõhus, rinnas ja peopesades- justnagu oleks nendes kohtades asunud süda. Jälgides neid pulseerivaid piirkondi, panin tähele, et neid on võimalik kehas tahtega liigutada, laiendada, koondada. Oli päris põnev mängida nende aistingutega enda sees.
Võisin kirjeldada ennast lõdvestunud valmisoleku seisundis olevaks. Ma ootasin ja tahtsin mõista ning kogeda midagi, millest ma veel ei olnud teadlik. Teadmata mis see on ja kust see tuleb.
 Tundsin, et aeg on siseneda protsessi.
Abiline, kellega ma hingamisel paaris olin, oli juba läinud vööni vette. Järgnesin talle, tehes seda hästi aeglaselt, et oleks võimalik aistinguliselt selgelt kogeda, kuidas veepiir mööda keha ülespoole liigub. Märkasin, et olin iseeneslikult tsirkulaarselt hingama hakanud. Jõudes abiliseni heitsin selili, nii et too saaks mu keha vees täielikus kaalutuses ja horisontaalasendis hoida. Toetades mind kaela ja selja alt nii, et ainult nägu oleks veest väljas.
Püüdsin täielikult usaldada protsessi. Koondasin oma tähelepanu kehaaistingutele ja sellele, kuidas õhk siseneb ja väljub minust. Meeldiv oli kogeda, kuidas keha järjest rohkem lõdvestus ja hakkas usaldama toimuvat. Näppudesse ja varvastesse tekkis järjest tugevnev torkiv surin. Kogesin, et ümbritseva tajumine hakkas muutuma- vesi muutus elavaks, hakates avaldama keha erinevates kohtades survet, püüdes mind liigutada, pöörata, tõmmata ja tõugata. Kõik hakkas pöörlema ja keerlema minu ümber koos minuga. Kogesin ennast olevat kahe pöörisena, millest üks liigub vastupäeva ja teine päripäeva. Samal ajal oli pidev alla lõpmatusse kukkumise ja ülesse lendamise tunne. Keha hakkas iseenesest tegema sujuvat, lainjalt voogavat liikumist. Oli otsustavuse ja tahte seisund. Kogesin, et keha tajutav suurus ja kuju hakkavad muutuma, et jõud mis minu ümber  keerleb ja minu sees lainjalt voogab, hakkab plahvatuslikult kasvama ja laienema.
Edasi ei lastud kogemusel areneda. Sergei oli andnud käsu kuueliikmelisel veest väljatassimise meeskonnal viia mind magamiskotist varem ettevalmistatud asemele, kus protsess jätkus juba kuival.
Kehavälised aistingud hakkasid tasapisi nõrgenema ning intensiivistusid kehasisesed- kõikvõimalike surinate, vibratsioonide, pingete, survete jne. näol. Vaheldus palju erinevaid emotsionaalseid seisundeid- viha, raevu, üksildust, kurbust, rõõmu, imetlust, solvumist, hirmu, kahtlust, otsustavust, enesekindlust jne. Palju oli nii pisaraid kui naeru.
Vahetult peale veest väljatoomist tahtsin olla täiesti kinnikaetult ja kerra tõmbunult pimedas. Kogesin omapärast tunnet, mida võiks kirjeldada kui üksilduse, kurbuse, rõõmu ja tänu tunde sulamit. Mida rohkem hakkas tekkima otsustavuse ja tahte seisundit, seda sirgemaks keha ennast ajas ja vabamaks muutus hingamine.
Tasapisi hakkasid intensiivsed aistingud ühtlustuma, täites keha ühtlaselt meeldiva surinaga ning sügava rahulolu, rahu ja tänu tundega. Hingamine muutus ka sügavaks ja rahulikuks. Kui ma tasapisi silmad avasin, oli väga meeldiv näha enda kohal abilise ja Sergei naeratavaid nägusid, kõrgel taevas tiirlevat kotkapaari, kuulda laste kilkeid, veevoolu kohinat. Kõik, isegi iseenda hääl, oli esmakordne ja uus. Arvasin ise, et hingamine kestis umbes 45 minutit, maksimaalselt tund aega. Minu suureks üllatuseks sain teada, et olin protsessis peaaegu kolm tundi, sellest vees kõigest 15-20 minutit.

Sellest meditatsioonist õppisin, et iseennast ja ümbritsevat on võimalik tajuda täiesti teistmoodi- viisil, mis ei mahu harjumuslikku enesekirjeldusse. Kogesin, et peale keha olin ma veel “Miski”, mis asub nii keha sees kui ka tema piiridest väljaspool, omades teinekord kehast erinevat vormi ja proportsiooni. Avastasin, et see “Miski” omab analoogseid kehaosi nagu füüsilinegi ja et neid on võimalik sõltumata füüsilisest kehast liigutada, teha nendega tegusid. Selle “Miski” proportsioone, kuju on võimalik omatahtsi muuta, kanda tema sisalduvust ühest osast teise.
Panin tähele, et mida rohkem oli see “Miski” ebaproportsionaalne, seda tasakaalustamatum oli emotsionaalne seisund. Panin tähele näiteks, et hirmu seisundis oleks nagu seljakott turjal ja ees pole midagi. Kui unistan või analüüsin pingsalt- on pea hästi suur. Kui teen midagi suure huviga, on jalad, käed ja kõht hästi suured. Kui olin vihane ja raevus- oli parem pool suurem, vasak väiksem; kui kurb siis vastupidi jne.
Panin ka tähele, et niipea kui muutus emotsionaalne seisund, muutus ka selle “miski” kuju, füüsilise keha aistingud- tekkis mõistmine, et koondades oma aistingulise tähelepanu mingisse kehapiirkonda, hakkab see “Miski” sellest piirkonast kasvama ja laienema. Erinevatesse kehapiirkondadesse tähelepanu koondamine kutsub esile erinevaid tajumise ja emotsionaalseid seisundeid.
Hakkasin iseseisvalt õppima- kuidas on võimalik igapäeva elus teadlikult muuta oma teadvuse ja emotsionaalseid seisundeid, kasutades selleks erinevates kehapiirkondades olevaid aistinguid.